Märkmed Peipsi äärest
Kolm päeva Kolkja ja Varnja vahel, kus aeg käib teistmoodi ja sibul on ikka veel valuuta.
Peipsi läänekallas on kitsas riba: ühel pool vesi, teisel pool mets, vahel üks tee ja külad, mis on pikad nagu lause ilma punktita.
Kolkja
Hommikul kell seitse on järv klaas. Kalamehed on juba väljas, aga neid ei kuule — paadimootorid käivad kaugel ja heli tuleb tagasi alles siis, kui paat on juba silmapiiri taga.
Siin ei küsita, kust sa tuled. Küsitakse, kui kauaks jääd.
Sibulatee ei ole turismiatraktsioon selles mõttes, nagu brošüürid lubavad. See on tee, mille ääres inimesed elavad ja mille ääres nad juhtumisi ka sibulat müüvad.
Mis meelde jäi
- Vanausuliste palvemaja Varnjas, mis on väljast väiksem kui seest.
- Kohvik, kus menüü on käsitsi kirjutatud ja muutub selle järgi, mis hommikul saabus.
- Vaikus, mis ei ole tühjus.
Järgmine kord lähen sügisel, kui vesi on hall ja bussid tühjad.